Rotariaanidel on plaan hakata lähitulevikus aktiivsemalt Eesti elu kujundama. Selle õnnestumiseks tuleb enne mõned seni kasutatud uksed viisakalt sulgeda, et tekiks võimalus uusi juurdepääse avada. Eesti rotariaanid kuuluvad Rotary piirkonda D1420. See on üks kuuest rahvusvahelisse Rotaryorganisatsiooni kuuluvast Soome piirkonnast. Piirkonda kuulub 59 Lõuna-Soome klubi ja 15 Eesti klubi, kokku üle 3300 rotariaani. Piirkonna kuberner on Ilkka Torstila, kellel on Eestis 3 abikuberneri (Assistant Governors ehk lühemalt AG). Üks neist on Rapla klubi staažikas liige Avo Kull. Tema haldusala on PõhjaEestis ja kohustuste hulka kuulub klubide töö korraldamine ja koordineerimine, uute klubide asutamisele kaasaaitamine ning sidepidamine piirkonna kubernerikontori ja kohalike klubide vahel. Rotary liikumisest ja eestlaste osast selles Avo Kull meenutab, et Rotary liikumise üks eesmärk on koondada elus hästi (Kulli rõhutus) toime tulevaid inimesi, kes on valmis toetama ühiskonda ja aitama lahendada selle ees seisvaid probleeme. „Rotary põhimõte on ühiskonna teenimine,“ ütleb Kull. Tegemist on väga rikka organisatsiooniga, mis panustab hiilgavatesse ja hästi silma paistvatesse projektidesse. Oma osa neis ja teistes ettevõtmistes on ka Eesti rotariaanidel. Avo Kull selgitab: „Kuna meie, eestlased, oleme osa Soome piirkonnast, siis me oleme sunnitud tantsima natuke soomlaste taktikepi järgi. Neil on riik põhimõtteliselt valmis ehitatud ning suuri, lahendamist vajavaid probleeme õieti ei ole või on neid lihtsalt raske leida. Seepärast on nad lülitunud globaalse heategevuse lainele: aidatakse Aafrika ja Aasia inimesi, võideldakse poliomüeliidiga jne. Mõned ettevõtmised on muidugi veel, näiteks tegeldakse pisut ka puhta Balti mere projektiga. Aga suurem hulk raha läheb ikkagi Aafrikasse ja Aasiasse. Ka meie, Eesti rotariaanid, panustame oma raha tollesse Soome piirkonda. Viimasel ajal aga oleme hakanud mõtlema, et pagan, kas meil Eestis siis endal enam muresid ei olegi, kas meie, Eesti rotariaanide probleem on ainult Aafrikas? Või on äkki Eestis ka veel midagi ära teha?“ Eestlased tahaksid ise rohkem otsustada Selleks, et ise valikuid tegema hakata, tuleks koonduda oma piirkonda. See eeldab suurt eeltööd. Oma piirkonna taotlemine võiks kõne alla tulla alles siis, kui Eestis on vähemalt 30 klubi, kus kokku umbes 1000 liiget. Täna on kirjas vaid 540 rotariaani ja 15 klubi. Ometi tahetakse siinses elus oma sõnale suuremat kaalu saada. Nõnda ongi hakatud endale uusi, tõsisemaid eesmärke seadma. Kitsamas ringis on arutatud, et järgmise 3-4 aastaga tuleks pühenduda klubidevõrgu laiendamisele ning liikmete arvu kahekordistamisele. Vajalikud ettevalmistused on juba alanud. Näiteks on plaan tekitada uued klubid Narva, Rakveresse, Hiiumaale, Võrru, Põltsamaale, Sauele… See loetelu ei ole lõplik. Kull viitab, et kõigi märkide järgi jääks selles tegevuses just tema kanda põhiosa. „Tahan juhtida tähelepanu asjaolule, et minule ei maksta selle eest, ma teen seda vabatahtlikult. Ma maksan selle eest ise peale, kuna pean kõikides tulevastes klubides kümneid kordi alguses kohal käima. Aga nii toimivad kõik rotariaanid, see on meie põhimõte,“ peab abikuberner vajalikuks rõhutatult selgitada. Esialgu on see kõik siiski vaid ilus kava, pealegi üsna töömahukas kui mitte öelda utopistlik kava. Sellepärast peab Avo Kull oluliseks täpsustada: „Me ei ole seni veel avalikult kuulutanud, et tahame iseseisvuda ja Soome piirkonnast lahku lüüa. Me ei ütle seda ametlikult veel ka täna mitte, sest me ei ole selleks praegu valmis. Me ei ole soomlastega tülis, me oleme sõbrad. Rotariaanide liikumise põhimõte ongi sõprus – me oleme kõik omavahel vennad, me ei tee kellelegi etteheiteid, kuigi oleme vahel tõesti soomlaste tähelepanu juhtinud sellele, et tahaksime tegelikult hoopis rohkem oma probleemidega tegeleda. See läheb soomlaste arusaamadest natuke lahku – neile tundub, et probleemid on Aafrikas, mitte siin.“ Probleemid, mis ootavad lahendamist Edasi räägib abikuberner sellest, mis neile kodumaal muret teeb. Praeguseks tööks ongi murekohtade kaardistamine. Nii tahetakse välja selgitada prioriteedid, aga ka see, mis võiks olla rotariaanidele jõukohane. Eeltöö on vajalik, et valmistada ette ühisprojekti, millega saaksid tulevikus, siis, kui Eestis on oma Rotary piirkond, liituda kõik siinsed rotariaanid. Koostatavas nimistus on esikohal riigi depopulatsioon. „Küsisime endalt: mis sellest riigist järele jääb, kui noored laiali jooksevad? See on tugeva ohumärgiga probleem,“ seletab Kull. Et toimuvast paremini aru saada, on ettevalmistustöösse teaduspartneritena kaasatud Tartu Ülikooli teaduskool eesotsas Viire Sepaga ja eetikakeskus, mida juhib Margit Sutrop.
Läbirääkimisi on peetud ka haridusminister Aaviksooga. „Koos oleme leidnud, et vastused küsimustele jooksevad kokku ühte kohta: selle valupunkti üldnimi on kodanik, ehk teisisõnu, Eestil ei ole korralikku kodanikkonda. Vene okupatsiooni mõju ulatub veel mitme-mitme põlvkonna taha. Sel ajal koolitati riigi alamat (mitte segamini ajada kodanikuga) tarbima seda, mida riik andis. Riik andis töö, palga, korteri ja inimesel endal polnud eriti midagi teha – kõik oli ette dikteeritud. Vaat see tahtmine, et riik teeks midagi, on jätkuvalt meie peas. See on kandunud edasi ka nooremale põlvkonnale. Siin on üks põhjus, miks Eestis ei ole tekkinud kodanikkonda. Või kui on, siis on ta väga nõrk. Küsime endalt, miks võivad poliitikud laiutada nii, nagu nad laiutavad: võtavad viis palka riigi ettevõtete nõukogude liikmetena. Miks nad võivad nii teha? Kui keegi Rootsis või Ameerika Ühendriikides samamoodi käituks, siis kaoks ta seal nädalaga pildilt. Miks? Sellepärast, et seal on tugev kodanikuühiskond,“ seletab Kull hasartselt. „Meie kodanikkond hakkab alles kujunema,“ jätkab ta veidi rahulikumalt. „Näiteks vabakonnad ehk kodanikuühiskonna esimesed lillekesed. Samuti külaliikumised, kus inimesed on koondunud selleks, et tegeleda kohalike probleemidega. Ja tegelevadki juba päris hästi. Ei või vallavanemad nii väga räusata midagi, kui külas tahetakse mõni asi ära teha, siis ka tehakse. Vallavanem peab külaaktiiviga suheldes ikka väga viisakas olema. Nii peaks olema kogu riigis. Kui vabakonna arvamus jääks poliitikute kõrvusse kõlama, siis ei ole neil enam suuri võimalusi sigatseda,“ arutleb Avo Kull. Tartu Ülikooli eetikakeskuse juhataja Margit Sutrop on seda teemaderingi põhjalikult uurinud ja jõudnud järeldusele, et põhjus, miks ei ole seni tekkinud kodanikkonda ja miks lahkutakse nii kergelt riigist, on inimeste valedes väärtushinnangutes. Eesti kodanikkond on kahjuks viltu arenenud, on ta viidanud. Kull nimetab omaltpoolt kolme põhjust, mis on meie viltukasvamise põhjustanud: esiteks nõukogude ideoloogia tagajärjed, teiseks meie poliitikute saamatus ja kolmandaks kodanikkonna teadlik vältimine eesmärgiga säilitada esindusdemokraatia ainuvõim. „Kuidas seda parandada?“ küsib ta ja seletab: „On ainult üks tee: esindusdemokraatialt tuleb hakata võimu vähemaks võtma. Seda saavad teha ainult kodanikud, kuid eeldusel, et riigis on tugev kodanikkond.“ Kull on murelik: „Kodanikkonna arengu alged on koolis, see algab haridusest, mis kujundab noorte inimeste väärtushinnanguid. Noorte hulgas on praegu valdav niisugune mõtteviis, et kui siin riigis ei ole mulle sobiva palga eest sobivat tööd ja elu tundub olevat vilets, siis hüppan mõnda teise ühiskonda, kus kõik on juba valmis tehtud. Me peaksime jõudma aga selleni, et inimesed mõtleksid: ma jään siiski oma riigi patrioodiks, see siin on minu kodumaa ja ma teen just siin midagi, et elu läheks paremaks, et tekiks korralik sidus ühiskond.“ Rotariaanide kava on võtta hariduse kvaliteedi parandamine ühisprojektiks. Selleks tahetakse saada Eesti haridusministeeriumi sotsiaalpartneriks uue elukestva õppe strateegia käivitamises ja teiseks tahetakse panustada sellesse, et ükski talent ei läheks riigile kaduma. Kull täpsustab: „See ei kordaks presidendi talentidemängu, vaid tähendaks, et me võtame enda kohuseks tegelda kõigi andekate noorte abistamisega, selleks et nad jääksid kooli alles ja ei läheks raskustesse sattudes ühiskonnale kaotsi.“ Üks asi on Kullil veel südamel: „Väärtushinnangute teket mõjutavad kool, kodu ja meedia, kusjuures meedia on see, kes loob väärtushinnanguid. Üsna palju sõltub sellest, kui vastutustundlik on meedia või kui lõdva käega loobib lolle loosungeid. Noor inimene lõpetab kooli ja mõtleb, mida edasi teha. Kodus on räägitud, et leivatükk on tähtis, koolis patriotismi pole õpetatud ja nüüd loeb ta meediast, et Eesti riik on täiega mülkas, ja noor inimene otsustabki: mida ma siin mülkas teen – jalad selga ja Soome, seal on kõik väga ilus! Nii me siit kaomegi.“ Esialgu jätab Kull lisamata, mida nad meedia mõjutamiseks kavatsevad ette võtta.
Rotariaanide liikumise põhimõte ongi sõprus – me oleme kõik omavahel vennad.
9.03.2015 / Raplamaa Sõnumid / Tõnis Tõnisson
Pildil Avo Kull Rapla Rotary klubi presidendina aastatel 2009-2010. Foto: erakogu