Ajalugu

Esimesed kirjalikud koosolekute protokollid said nn. Rapla Rotary algatusrühma poolt üles märgitud juba 1993. aastal. Esimene protokoll nr.1 kannab kuupäeva 29.september 1993. Piinlike sulepeatõmmetega märgib tollane klubisekretär Kaljo Toome, et algatusrühma juhi nn. vormilise klubipresidendi Jüri Võigemasti sõnul on klubi Rapla Maavalitsuses juriidilise isikuna ametlikult registreeritud. Kohal oli 13 liiget algsest 22-st nimest. Kinnitati protokolli vorm ja peeti nõu, kuidas pürgida Rotary International liikmeks. Lisaks antakse teada, et koostöös Värnamo klubiga on esimest heategu vääriv seitsme koopiamasina toomine Raplasse kokku lepitud. Rapla-Värnamo Sõprusühing oli juba pikemalt eksisteerinud ja selle ühingu poolt anti 1993. aastal esimesed stipendiumid Rootsi praktikale sõitmiseks välja. Sedasi jätkab klubi regulaarselt kooskäimist Rapla haiglamaja Ristiku kohvikus umbes 1 aasta, kuulates üksteise erialastest tegemistest või külaliste ettekandeid, samaaegselt valmistades ette klubi põhikirja ja ametlikku liitmist Rotary International-ga.

Rapla Rotary ametlik registreerimine.

Ühistöö / 23.08.1994 / Ülle Miilen
Selle nädalavahetuse üheks värvikamaks sündmuseks kujunes Rapla Rotary klubi kolmepäevane (!) üritus, mis algas reedel, 19. augustil ja lõppes pühapäeva õhtupoolikul kirikumuusikafestivali kontserdi kuulamisega. Ametlikult asutati klubi 13. juunil 1994. Rapla Rotary klubi registreeriti Rotary Internationali’i liikmeks 1994 aasta 30. juunil Zürichis. Nüüdne pidustus Raplas oli Charterpidu ehk maakeeli asutamispidu, mille käigus anti meie Rotary klubile kätte registreerimistunnistus ja klubi sümboolika.

Eestis tegutses seni kuus täieõiguslikku Rotary klubi. Rapla Rotary Club on niisiis järjekorras seitsmes Eestis, kusjuures esimene väikelinnas loodud klubi.

Rapla Rotary klubi algatajateks olid teiste hulgas Ruve Schank ja Harri Õunapuu, kes on tänaseni aktiivsed klubi liikmed. Kuni Kalle Talviste presidendiks kinnitamiseni vedas siinset klubi Jüri Võigemast. Rotary klubi tegevus on täpselt reglementeeritud – koos käiakse kord nädalas, klubi liige peab osa võtma vähemalt 60% klubi üritustest, muidu langeb ta klubi liikmeskonnast välja. Klubi president valitakse üheks aastaks. Rotary juhtlause on: “Usu seda, mida teed, tee seda, millesse usud!” Rotary liikumise sümbol – hammasratas – sümboliseerib liikumapanevat jõudu.

Rotary klubid on üle maailma jagatud ringkondadesse (districts). Rapla Rotary klubi, nagu teisedki Eesti klubid, kuulub ringkonda nr.1420, mille kuberner oli sel ajal Erik Wihtol (pildil). Rapla Rotary klubi hakkas koos käima ja ametlikku staatust taotlema aga juba endise kuberneri Rolf Forsmani ajal. Mõlemad mehed osalesid ka pidustustel Raplas. Rotary liikmed kogu maailmas kutsuvad üksteist vendadeks, klubi liikmeks võivad olla erinevate ametite ja asutuste esindajad, igalt alalt vaid üks. Kuigi Rotary on (algselt) meeste klubi, korraldatakse ka perekondlikke üritusi.

Rotary vennad, kes sellest hetkest ametlikult Rapla Rotary klubisse kuulusid, olid – Raivo Heinaru, Tiit Kadastik, Eero Kalberg, Jüri Kivi, Mihkel Kukk, Aivar Künnapää, Rein Laanisto, Ennu Laasner (parandatud), Mati Leipalu, Aavo Lumi (parandatud), Tarmo Lukk, Urmas Minn, Urmas Nestor, Paul Orupõld, Riho Pihlapuu, Andrus Ristkok, Mikk Sarv, Tõnu Susi, Ruve Schank, Kalle Talviste, Erlend Tammenurm, Margus Tilga, Viktor Sartakov (parandatud), Rene Tobbi, Kaljo Toome, Jüri Võigemast ja Harri Õunapuu.

Kõik 27 meest said klubiliikme rinnamärgi. “Rotary Internationali” kuulumine avab kanalid rahvusvaheliseks läbikäimiseks. Klubisisene tegevus on aga hea võimalus erinevate elualade esindajatele omavaheliseks suhtlemiseks. Rotary kui ülemaailmne organisatsioon tegeleb ka toetuste jagamisega.

Eesti Sõnumid / 23.08.1994 / Ester Šank
Eestis leviv Rotaryliikumlne jõudis siiamaile 1930. aastal ning taaselustus 1991. Nädalavahetusel sai Rapla klubi seitsmendana Eestis kätte ülemaailmse organisatsiooni liikmetunnistuse. Varem on registreeritud Tallinna, Tartu, Pärnu, Viljandi, Haapsalu ja Saaremaa Rotary klubid. Nemad olid ka Rapla klubi ristimispeol vadereiks. Lisaks tulid kohale sponsorklubide esindajad Soomest (Hausjärvi, Riihimäki) ja Rootsist (Värnamo) ning Rotary-vendi Norrast ja Saksamaalt. Peeti konverents teemal “Rapla ressurss” ning tutvuti ettevõtlusega maakonnas. Rapla Rotary ühendab maavalitsuse juhte, koolidirektoreid, linnapäid, pankureid, mitme tootmisettevõtte omanikke ja tegevjuhte — praegu kokku 27 meest. Teada on, et ülemaailmse Rotary organisatsiooni liikmeks on võetud ka juba kaheksas Eesti klubi – Põlva.

Rotary Rapla klubi esimene president on maavanem Kalle Talviste. Talle andsid registreerimistunnistuse üle Soomet ja Eestit hõlmava ringkonna nr. 1420 praegune kuberner Wihtol ja endine kuberner Forsman.
Taimu Tammiku foto.

Kuid juba 6 aastat varem toimusid veel mõned põnevad sündmused – meenutab klubivend Andrus Ristkok.

Oli sügisene (või varakevadine?) pärastlõuna 1988. Veel elasime ENSV-s. Teist aastat töös olnud Pirgu Arenduskeskuse residents oli tollal äsja restaureeritud Pirgu mõisahäärberis, mida üritasime enda vajadustes võimalikult paremini ära kasutada.

Päevane täiskasvanute koolituskursus oli just lõppenud ja osavõtjad kodudesse ära sõitnud. Olin veel kursuse ühe korraldajana kohal. Peale minu olid mõisas veel mõned inimesed, kes aitasid häärberit uuesti korda teha ning kes tollal mõisas üldse rohkem aega kohapeal olid. Võtsime keldribaarist kohvi, istusime mõnekesi punasesse salongi ning tegime kokkuvõtteid lõppenud õppepäevast. Sekka kohendasime saalis toole “ooteasendisse” tagasi.

Ühtäkki veeres tasaselt kruusakivide krõbinal peatrepi ette Moskva diplomaadinumbriga pikk must ZIL-limusiin, riigilipp uhkelt poritiiva kinnises. Auto pööras end vaevaga ringi ning peatus. Oli see vast üllatus! Sellist asja ei olnud Pirgu häärberi ees veel nähtud ja ega säärast autot Tallinnaski eriti sageli näha saanud.

Limusiinist väljus šikk üleslöödud daam ja kaks vanemaealist võõramaist härrasmeest. Suundusime ühes Katrin Saukasega lossitrepile neile vastu. Daam tutvustas end vene keeles kui saatjat ja tõlki ning esitles külalisi. Üks saabunutest oli Rootsi tekstiilitööstur Axel Murray, teine endine Rootsi diplomaat Vikar Säfvestad. Naissaatja palus luba mõnel teemal tunnike juttu ajada. Nõustusin. Katrin reageeris kiiresti ning suunas meid kollasesse salongi, kus oli esinduslik mõisa-aegne sisustus. Seejärel kiirustas ta ise keldrisse kohvi serveerima.

Võtsime salongis diivanil ja tugitoolidel ümber väikese laua istet. Kohe naases ka Katrin. Tõelise professionaalina oli ta nobedasti kusagilt leidnud tanu ja valge pitsidega põlle, kohendanud soengu asjakohaseks, haaranud kandikule vajaminevad nõud meie esindusserviisist ning lisanud sinna sama esinduslikes nõudes kohvi, suhkru ja muu juurdekuuluva. Vanahärrade imestusel ei paistnud olevat piire ning saatjannagi silmi tekkis nõutus.

Seejärel läks vestluseks. Esmalt tutvustasid külalised põhjalikumalt iseennast. Daam oli Nõukogude Liidu Välisministeeriumi töötaja, Moskvast kaasa antud saatja ja KGB vastavate ülesannetega (nagu hiljem aru võis saada!) tõlk. Selgus, et Axel Murray on Rootsi Rotary-piirkonna kuberner. Vikar Säfvestad, kes tundus olevat nende Moskva-külaskäigu algataja, oli Rootsi välissaatkondade endine põllumajandusatašee USA-s, Poolas ning Moskvas, talumajanduse konsultant ning pühendunud rotariaan. Tema avas ka külaskäigu tegelikud põhjused.

Tollal (1988) oli Rotary klubivõrk arengumaadesse alles laienemas. Rootslased panid tähele, et mitte ühtegi klubi polnud asutatud veel ei Hiinas ega Nõukogude Liidu territooriumil. Vene-kogemustega diplomaatiaveteran Vikar Säfvestad leidis, et miks ei võiks Rootsi klubid astuda Rotary ajaloos selle sammu, et hakata ristiklubiks mõnele nõukogude uuele klubile. Sellise sihiga esinduslik delegatsioon Stockholmist Moskvasse lähetatigi.

Paraku Mihhail Gobatšov, keda Vikar Säfvestad oma põllumajandus-ameti tõttu isiklikult tundis, ei leidnud perestroika kibekiire organiseerimistöö juures rootslastega kohtumiseks aega. Seetõttu suunati nad Kremlis Jegor Ligatšovi juurde. Viimane oli küll Gorba järel teine-kolmas mees riigis, kuid mäletatavasti üpris piiratud maailmanägemisega ning üldsegi mitte uuendustemeelne. Pigem truu kaasajooksik kogu tollases sisepoliitikas, et mitte kaotada enda kohta parteiladvikus. Jegor Ligatšov ei saanud muidugi midagi aru klubijutust, mida Rootsi saadikud rääkisid. Veel vähem taipas ta, milleks üldse Nõukogudemaal säärast klubilist asutust vaja võiks olla. Aga talle tuli hea idee, kuidas olukorrast välja tulla – saata rootslased Eestisse, kus on eriti uuendusmeelsed ja läänelikud inimesed muu Nõukogude Liiduga võrreldes. Las nood jändavad lugupeetud välismaalastega!

Eks siis antigi NSVL Välisministeeriumist auto koos sohvri ja väljakoolitatud saatjaga ning komandeeriti Rootsi delegatsioon Tallinna.

Kuivõrd tegemist oli klubiliikumise küsimusega, suunas ENSV Välisministeerium seltskonna Tallinnas parema idee puudumisel omakorda VEKSA ühingusse. Tolle tollane esimees Hr. Liiv, olemata ilmselt eales midagi kuulnud Rotary klubiliikumisest, ei osanud samuti tülikate külalistega midagi peale hakata. Aga tallegi tuli päästev idee. Rapla rajoonis olla üks veider asutus tekkinud, kes arusaamatute moodsate asjadega tegeleb – mingu nad sinna. Ja nii nad otse Pirgu mõisa ette jõudsidki.

Oli muidugi juhus, et mõisas üldse keegi kohal oli, kes külalised jutule võttis. Enamjagu ööpäevast ja nädalapäevadestki olid lossi uksed lukus või tegutsesid seal üksnes Pirgu näitemänguseltskonna inimesed.

Jutuajamine ise kujunes aga õige pikaks ning südamlikuks. Esmalt kanti ette Rotary klubi asutamise idee. Külalistel paistis muidugi olevat kahju, et see ei saa toimuda esinduslinnas Moskvas, vaid heal juhul hoopis ühes liiduvabariigis ja võib-olla koguni isegi mitte selle pealinnas. Aga nad olnuks nõus mistahes variandiga, et sellel roosal maailma poliitilise kaardilahmakal Rotary Klubil märk maha saada ning et selle ristiisa au päriks just Rootsi organisatsioon. Edasi läks jutt talumajapidamiste taaselustamisele Eestis (mis oli parasjagu päevakorral – mäletatavasti oli ettevalmistamisel taluseadus; Pirgu Arenduskeskuselt oli tellitud talumajanduse taastamise perspektiivide kohta vastavasisuline pilootuuring), millega juhtusin ka mõnevõrra kursis olema. See valdkond pakkus iseäranis Vikar Säfvestadile põnevust.

Klubijutu koha pealt ei saanud ma muidugi mingeid veksleid välja anda. Lubasin tegelda maakuulamise ning asja ettevalmistamisega, niivõrd kuivõrd see Raplas kõlapinda võiks leida. Leppisime kokku edasiste kontaktide pidamises ning selles mida järgmisena ette võtame.

Vene saatjannaga tekkis mõistagi kohe vestluse algul tülikas probleem. Tema nõudis, et meie jutuajamine käiks läbi tema tõlkimise vene keeles. Mina aga sain inglise keelega suhteliselt ladusasti hakkama ning jutt oli kohe algusest läinud sellele keelele. Tõlk ju valdas samuti inglise keelt! Tema õnnetuseks oskas Vikar Säfvestad jälle pisut vene keelt ning sai aru tema totaka nõudmise mõttest, protestis oma diplomaatilises kõnepruugis ning suunas jutuajamise kategooriliselt meie kõigi ühiskeelele.

Lahkudes väljendasid vanahärrad siirast heldimust ootamatult suursuguse vastuvõtu eest (Katrin Saukas jõudis meie koosolemise vältel veel mitu korda salongis oma ehtsana mõjuvat teenijarolli mängimas käia), kiitsid ülivõrdes meie tegemisi ja ettevõtlikust (aga seda tegid tollal kõik väliskülalised Eestis!) ning muidugi lubasid peagi tagasi olla. Vene daam käitus samuti väljapeetult, ehkki vihjas mulle veidi ähvardava alatooniga, justkui oleksin mingi viisakusreegli vastu eksinud. See sai puudutada küll ainult tema venekeelsete märkmete tegemise kohustust.

Mis sai edasi?

Raplas leidus küllaga asjahuvilisi. Üks seltskond noori mehi koguneski mõnda aega, et tutvuda Rotary klubi põhimõtetega ning valmistuda klubi loomiseks. Mina ja Vikar Säfvestad pidasime neis küsimustes tihedasti ühendust. Ideega liitus Tiit Tammemägi (Väliskaubanduskoolitusfirma EMI-EWT direktor) Tallinnast. Paraku tehti aga rootslastele Rotary International peakorterist Evanstonis kohe selgeks, et kui Nõukogude Liitu Rotary liikumine üldse tekib, siis tohib see alata ikkagi üksnes Moskvast. Evanstonist erandit kaubeldes läks aeg edasi. Eesti omariiklus taastus. Nüüd jällegi selgus, et Eesti on määratud hoopis Soome klubidega ühte piirkonda ning rootslased ei saakski Eestis ühegi ühingu ristiklubiks hakata.

Peatselt asutatigi esimene Eesti sõjajärgne Rotary klubi Tallinnas. Selle algatajaiks olid teised inimesed ning toetajadki tulid Soomest. 1991.aastal sündiski esimene Tallinna Rotary Klubi. Ühtlasi taastati sellega ka sõjaga katkenud Rotary liikumise järjepidevus Eestis.

Vikar Säfvestadist sai aga veel tema eluõhtul Eesti truu sõber. Tema eestvõttel tekkis Rapla maakonnale Jönköpingi sõpruslään Rootsis ning hiljem Rapla Rotary klubile sõprusklubi sama lääni Värnamo Rotary klubi näol.

Lõpetuseks

Mõned praegused klubivennad olid 1988. aastal alles 12-13 aastased. Edasi räägivad klubi toimetustest juba kajastatud uudised ja pildid kodulehel, arhiivimaterjalid Rapla Keskraamatukogus ning artikklid maakonna ajalehtedes läbi aegade (nt. Ühistöö, Nädaline, Rapla Teataja, Raplamaa Sõnumid jt väljaanded). Rapla ajaloos on juba pea et 100 aasta tagused mälestused ettevõtlikest kodukandi inimestest, kelle eestvedamisel on nii mõndagi võimatut võimalikuks saanud, näiteks Rapla Keskkooli ehitus. Hea, et selline heategevuslik kultuur on tänaseni säilinud.