Rapla Rotary Klubi

Ajalugu

Oli sügisene (või varakevadine?) pärastlõuna 1988. Veel elasime ENSV-s. Teist aastat töös olnud Pirgu Arenduskeskuse residents oli tollal äsja restaureeritud Pirgu mõisahäärberis, mida üritasime enda vajadustes võimalikult paremini ära kasutada.

Mingi täiskasvanute koolituskursus oli just lõppenud. Osavõtjad ära kodudesse sõitnud. Olin veel kursuse ühe korraldajana kohal. Peale minu olid mõisas veel mõned inimesed, kes aitasid häärberit uuesti korda teha ning kes tollal mõisas üldse rohkem aega kohapeal olid. Võtsime keldribaarist kohvi, istusime mõnekesi punasesse salongi ning tegime kokkuvõtteid lõppenud õppepäevast. Sekka kohendasime saalis toole “ooteasendisse” tagasi.

Ühtäkki veeres tasaselt peatrepi ette Moskva diplomaadinumbriga pikk ZIL-limusiin, riigilipp poritiiva kinnises. Pööras end vaevaga ringi ning peatus. Oli see vast üllatus! Sellist asja ei olnud Pirgu häärberi ees veel nähtud. Ja ega säärast autot Tallinnaski eriti sageli näha saanud.

Limusiinist väljus šikk vene daam, kaks vanemaealist võõramaist härrasmeest. Suundusime ühes Katrin Saukasega lossitrepile neile vastu. Daam tutvustas vene keeles ennast kui saatjat ja tõlki ning esitles külalisi. Üks saabunutest oli Rootsi tekstiilitööstur Axel Murray, teine endine Rootsi diplomaat Vikar Säfvestad. Naissaatja palus luba mõnel teemal üks tunnike juttu ajada. Nõustusin. Katrin reageeris kiiresti ning suunas meid kollasesse salongi, kus oli esinduslik mõisa-aegne sisustus. Seejärel kadus ise keldrisse kohvi serveerima.

Võtsime salongis diivanil ja tugitoolidel ümber väikese laua istet. Kohe saabus ka Katrin. Tõelise profina oli ta nobedasti kusagilt leidnud tanu ja valge pitsidega põlle, kohendanud soengu asjakohaseks, haaranud kandikule vajaminevad nõud meie esindusserviisist ning lisanud sinna sama esinduslikes nõudes kohvi, suhkru ja muu juurdekuuluva. Vanahärrade imestusel ei paistnud olevat piire ning saatjannagi silmi tekkis nõutus…

Seejärel läks vestluseks. Esmalt tutvustasid külalised põhjalikumalt iseennast. Daam oli Nõukogude Liidu Välisministeeriumi töötaja, Moskvast kaasa antud saatja ja KGB vastavate ülesannetega (nagu hiljem aru võis saada!) tõlk Selgus, et A.Murray on Rootsi Rotary-piirkonna kuberner (?). V.Säfvestad, kes tundus olevat nende Moskva-külaskäigu algataja, oli Rootsi välissaatkondade endine põllumajandusatašee USA-s, Poolas ning Moskvas, talumajanduse konsulent ning pühendunud rotariaan. Tema avas ka külaskäigu tegelikud põhjused.

Tollal (1988!) oli Rotary klubivõrk alles laienemas arengumaadesse. Rootslased panid tähele, et mitte ühtegi klubi polnud asutatud veel Hiinas ega Nõukogude Liidu territooriumil. Vene-kogemustega diplomaatiaveteran V.Säfvestad leidis, et miks ei võiks Rootsi klubid astuda Rotary ajaloos selle sammu, et hakata ristiklubiks mõnele nõukogude uuele klubile. Sellise sihiga esinduslik delegatsioon Stockholmist Moskvasse lähetatigi.

Paraku Mihhail Gobatšov, keda V.Säfvestad oma põllumajandus-ameti tõttu isiklikult tundis, ei leidnud perestroika kibekiire organiseerimistöö juures rootslastega kohtumiseks aega. Seetõttu suunati nad Kremlis Jegor Ligatšovi juurde. Viimane oli küll Gorba järel teine-kolmas mees riigis, kuid mäletatavasti üpris piiratud maailmanägemisega ning üldsegi mitte uuendustemeelne. Pigem truu kaasajooksik kogu tollases sisepoliitikas, et mitte kaotada enda kohta parteiladvikus. Ligatšov muidugi ei saanud kottigi aru klubijutust, mida Rootsi saadikud rääkisid. Veel vähem taipas ta, milleks üldse Nõukogudemaal säärast klubilist asutust vaja võiks olla. Aga talle tuli hea idee, kuidas olukorrast välja tulla – saata rootslased Eestisse, kus on eriti uuendusmeelsed ja läänelikud inimesed muu N.Liiduga võrreldes, las nood jamavad välismaalastega!

Eks siis antigi NSVL Välisministeeriumist auto koos sohvri ja väljakoolitatud saatjaga ning komandeeriti Rootsi delegatsioon Tallinna.

Kuivõrd tegemist oli klubiliikumise küsimusega, suunas ENSV Välisministeerium seltskonna Tallinnas parema idee puudumisel omakorda VEKSA ühingusse. Tolle tollane esimees Liiv, olemata ilmselt eales midagi kuulnud Rotary klubiliikumisest, ei osanud samuti tülikate külalistega midagi peale hakata. Aga tallegi tuli päästev idee. Rapla rajoonis olla üks veider asutus tekkinud, kes arusaamatute moodsate asjadega tegeleb – mingu nad sinna. Ja nii nad otse Pirgu mõisa ette jõudsidki.

Oli muidugi juhus, et mõisas üldse keegi kohal oli, kes nendega juttu ajada sai. Enamjagu ööpäevast ja nädalapäevadestki olid lossi uksed lukus või tegutsesid seal üksnes Pirgu näitemänguseltskonna inimesed.

Jutuajamine ise kujunes aga õige pikaks ning südamlikuks. Esmalt kanti ette Rotary klubi asutamise idee. Külalistel paistis muidugi olevat kahju, et see ei saa toimuda esinduslinnas Moskvas, vaid heal juhul hoopis ühes liiduvabariigis ja võib-olla koguni isegi mitte selle pealinnas. Aga nad olnuks nõus mistahes variandiga, et sellel roosal maailma poliitilise kaardi lahmakal Rotary Klubil kand maha saada ning et selle ristiisa au päriks just Rootsi organisatsioon. Edasi läks jutt talumajapidamiste taaselustamisele Eestis (mis oli parasjagu päevakorral – mäletatavasti oli ettevalmistamisel taluseadus; Pirgu Arenduskeskuselt oli tellitud talumajanduse taastamise perspektiivide kohta vastavasisuline pilootuuring), millega juhtusin ka mõnevõrra kursis olema. See valdkond pakkus iseäranis V.Säfvestadile põnevust.

Klubijutu koha pealt ei saanud ma muidugi mingeid veksleid välja anda. Lubasin tegelda maakuulamise ning asja ettevalmistamisega, niivõrd kuivõrd see Raplas kõlapinda võiks leida. Leppisime kokku edasiste kontaktide pidamises ning selles mida järgmisena ette võtame.

Vene saatjannaga tekkis mõistagi kohe vestluse algul tülikas probleem. Tema nõudis, et meie jutuajamine käiks läbi tema tõlkimise vene keeles. Mina aga sain inglise keelega suhteliselt ladusasti hakkama ning jutt oli kohe algusest läinud sellele keelele. Tõlk ju valdas samuti inglise keelt! Tema õnnetuseks oskas V.Säfvestad jälle pisut vene keelt ning sai aru tema totaka nõudmise mõttest, protestis oma diplomaatilises kõnepruugis ning suunas jutuajamise kategooriliselt meie kõigi ühiskeelele.

Lahkudes väljendasid vanahärrad siirast heldimust ootamatult suursuguse vastuvõtu eest (Katrin Saukas jõudis meie koosolemise vältel veel mitu korda salongis oma ehtsana mõjuvat teenijarolli mängimas käia), kiitsid ülivõrdes meie tegemisi ja ettevõtlikust (aga seda tegid tollal kõik väliskülalised Eestis!) ning muidugi lubasid peagi tagasi olla. Vene daam käitus samuti väljapeetult, ehkki vihjas mulle veidi ähvardava alatooniga, justkui oleksin mingi viisakusreegli vastu eksinud. See sai puudutada küll ainult tema venekeelsete märkmete tegemise kohustust…

Mis sai edasi?

Raplas leidus küll asjahuvilisi. Üks seltskond noori mehi koguneski mõnd aega, et tutvuda Rotary klubi põhimõtetega ning valmistuda klubi loomiseks. Mina ja V.Säfvestad pidasime tihedasti ühendust neis küsimustes. Ideega liitus Tiit Tammemägi (praegu EMI-EWT direktor) Tallinnast. Paraku tehti aga rootslastele RI peakorterist Evanstonis kohe selgeks, et kui Nõukogude Liitu Rotary liikumine üldse tekib, siis tohib see alata ikkagi üksnes Moskvast. Evanstonist erandit kaubeldes läks aeg edasi. Eesti omariiklus taastus. Nüüd jällegi selgus, et Eesti on määratud hoopis Soome klubidega ühte piirkonda ning ikka ei saa rootslased Eestis ühegi ühingu ristiklubiks hakata.

Peatselt asutatigi esimene Eesti sõjajärgne Rotary klubi Tallinnas. Selle algatajaiks olid teised inimesed ning toetajadki tulid Soomest. JA sündis Tallinna Rotary Klubi 1991.aastal. Ühtlasi taastati sellega ka sõjaga katkenud Rotary liikumise järjepidevus Eestis.

V.Säfvestadist sai aga veel tema eluõhtul Eesti truu sõber. Tema eestvõttel tekkis Rapla maakonnale Jönköpingi sõpruslään Rootsis ning hiljem Rapla Rotary Klubile sõprusklubi sama lääni Värnamo RK näol.

Asutajaliige Andrus Ristkok

MEENUTUSI KLUBI LÄHIMINEVIKUST

Informatsioon 1996/1997 rotariaasta kohta

“Kolmanda Rapla Rotary klubi presidendina oli juba suhteliselt lihtne ametit üle võtta, sest klubi tegemistes oli teatud süsteem ja rutiin välja kujunenud, klubi vennad ka omavahel vanad head tuttavad. Uue üritusena panime käima Rapla linna sünnipäeval klubi poolt korraldatud ülelinnalise heategevusliku balli 1996 a sügisel, mille käigus laekunud rahast sai alguse ka Rapla Rotary klubi stipendium.”

Klubipresident 1996/1997 Tiit Kadastik

Informatsioon 2000/2001 rotariaasta kohta

Past presidendi Rein Laanisto 1999/2000 matused juulikuus 2000 – esimesed Rotary venna matused kaasaegses Eestis – sellise vajaliku protsessi läbiviimine ja mälestuse juurutamine. Rapla Rotary Klubi originaallipu valmistamine – esimene taasiseseisvunud Eestis

Klubipresident 2000/2001 Tiit Rahkema

Informatsioon 2002/2003 rotariaasta kohta

Rapla Rotary Klubi 2002/2003 aasta president oli Toomas Ponkin ja sekretär Väino Sassi, klubiliikmete arv oli 33. Rotariaastat iseloomustas see, et esmakordselt Rapla Rotary Klubi võttis vastu aastaks ajaks vahetusõpilase Juliana Ferrares’i Brasiiliast, kes asus ennast täiendama Rapla Ühisgümnaasiumisse ning osales aktiivselt Rapla rotariaanide ettevõtmistes ja külastas klubikoosolekuid. Tema võõrustajaks oli rotariaan Toomas Kuiva perekond.

Rotariaasta olulistemateks tegevusteks olid kultuurilis-ajaloolised enesetäienduse väljasõidud ning sportlikud kuulõpud Valtu Spordikeskuses. Enesetäienduse projekti raames tutvuti Tallinna vanalinnaga (giidiks Jüri Kuuskema), Tallinna Linnarhiiviga (giidiks arhivaar Tiina Kala) ning Tallinna ajalooga (Ph doktor Heigo Sahk).

Rahvusvahelise koostöö raames osales klubipresident Riihimäki RC kutsel Soomes ning tutvustas Eesti rotariliikumist ning Rapla Rotary Klubi ettevõtmisi. Juunikuus võõrustati Soome Juva RC esindust, mille käigus anti ülevaade Rapla maakonnast ning külastati Järvakandi Klaasitehast. Rapla Rotary Klubi korraldas ka lühikese noorsoovahetuse (7 päeva) Kloogaranna Noortelaagris Sara Romander’le Itaaliast ja Wiktor Ratajoraki’le Poolast. Rapla Rotary Klubi Charterpidu (9. aastapäev) viidi läbi 11.septembril 2002 Tohisoo mõisas. Rotariaasta aastavahetusepidu korraldati 02.juulil 2003 Nõmme Kõrtsis.

Klubipresident 2002/2003 Toomas Ponkin

Informatsioon 2004/2005 rotariaasta kohta

Kandsin Rapla Rotary Klubi presidendi austavat tiitlit 2004/ 2005 Rotariaastal. See aasta on läinud Rotary ajalukku kui RC Internationali 100 juubeliaasta. Aasta deviis oli „Muuda oma klubi meeldivaks”. Klubi käsiraamatuga sai lähemalt tutvutuda klubi koosolekutel. 1-2. veebruaril 2005. aastal tähistasime Rotary 100.aastapäeva, kus ürituse keskmes oli Tartu Hansa Klubi, esimene naiste klubi Eestis. Meie oma klubi traditsioonilised üritused toimusid läbi aasta ja klubi juhatusse kuulusid Erlend Tammenurm, Riho Pihlapuu, Aivo Härmaste, Arvet Tuisk, Enno Kase, Tarmo Lukk, Valentin Kütt, Alvar Kaur, Aare Lenk, samuti moodustasime rahvusvahelise teenistuse kooseisus – Tiit Romulus, Erik Jürjens ja Andrus Ristkok. Võeti töösse esimene rahvusvaheline projekt Rapla Hooldekeskuse lifti soetamiseks.

Klubipresident 2004/2005 Väino Sassi

Alammenüü

Rotary Klubi

Rapla Rotary Klubi ühendab Rapla maakonna ettevõtlikke inimesi, kes on koondunud klubisse, et aidata kaasa meie piirkonna arengule. Rapla Rotary Klubi lähtub oma tegevuses rahvusvahelise Rotary liikumise eesmärkidest.

Loe edasi

Rotary International

Rotary is a worldwide organization of business and professional leaders that provides humanitarian service, encourages high ethical standards in all vocations, and helps build goodwill and peace in the world.

http://www.rotary.org